JÄRVA MALEV 30

Kõik sai alguse Roosna-Allikul

 

Kui Raplamaal taasloodi Kaitselit, töötas 24aastane Neeme Väli Roosna-Alliku sovhoosis ega teadnud 17. veebruaril 1990 Järvakandis toimuvast midagi. Küll aga luges ta ajalehti ning ootas endas äratundmist, kuidas saaks aidata kaasa Eesti elu-olu edendamisele, oma riigi taasloomiseleja kaitsmisele. Vihje leidis ta maakonnalehe Järva Teataja keskkonnaprobleeme kajastavast artiklist, mille autor nõudis kõvahäälselt korralageduse peatamist, ning pakkus välja idee, et kaitseliidu taastamisega suudetaks tagada ka kord. „Sealt jäi Kaitseliit minu kõrvus kumisema,” meenutas nõõd, 18 aastat hiljem Kaitsejõudude Peastaabi ülemana töötav kolonel Väli. 

Kuuldused taastatud Kaitseliidust jõudsid ka Järvamaa haldusjuhtide kõrvu, sest vähem kui kuu pärast Järvakandi sündmusi, istusid Paides nõu pidama mitme partei, seltsi ja liikumise esindajad ning vaagisid elanikkonna julgeoleku ja turvalisuse probleeme. Otsustati taastada Järvamaa Kaitseliidu Malev 1931. aastal kehtestatud Kaitseliidu põhikirja alusel. Moodustati organiseerimiskomitee, mille esimeheks sai Tit Pajos nng liikmeteks Ants Adler, Jaan Arvola ja Rein Kaarjas. Maakonnalehes kutsuti kõiki Eesti Vabariigi kodanikke ja nende järglasi andma oma toetus Eesti Kaitselidu taastamiseks – isade maal. Komitee kutsus 7. aprillil 1990 kõiki missioonitundega teotahtelisi mehi Paide Autobaasi saali vastavat organisatsiooni looma.

Kohal olid maavanem Arvo Sarapuu, abimaavanem Henn Sokk, Paide linnapea Jaan Rõuk, Türi linnapea Theo Aasa, vallavanemad ja teised huvilised. Üleskutsele reageeris ka Neeme Väli. Siiski oli organiseerimiskomitee mingil põhjusel meelt muutnud. Kui tekkis küsimus, millist ühendust moodustama hakatakse, välistati Kaitseliidu maleva taastamise võimalus. Põhjuseks toodi asjaolu, et alles siis, kui Eesti Vabariik on taastatud de facto ja okupatsiooniväed välja viidud, on võimalik taastada Järva Kaitseliit Eesti Kaitseliidu koosseisus. Tiit Pajos luges ette Järva Kodukaitse Maleva, mida tegelikult moodustama hakatigi, põhikirja projekti.

Tähelepanuväärne on, et sel koosolekul võeti lisaks Järva Kodukaistse Maleva põhikirjale vastu deklaratsioon, et „kui Eestis taastatakse Kaitseliit 1931. aasta põhikirja alusel, ühineb Järva Kodukaitse Malev Eesti Kaitseliiduga”. See oli ainus kord, kui Järva Kodukaitse ja Järva Kaitseliidu maleva ühinemine eesmärgiks võeti. Ühinemist kui sellist ei ole kunagi toimunud.

Kolonel Väli hinnangul mängis olukorras Kodukaitse või Kaitseliit kindlasti oma rolli ka poliitiline suundumus. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed soovisid Kaitseliitu. Kes aga olid seotud Rahvarindega, need Kodukaitset. „Olen veendunud, et parteide poolt anti liikmetele vastavad suunised, kuhu kuuluda ja kuhu mitte. Seda näitab ka hilisem aeg, kui korraga lahkus KL Järva Malevast suur hulk Rahvarinde liikmeid. Selgelt oli aru saada, et in corpore lahkumine oli organiseeritud tegevus. Hiljem, kui Kaitseliit tugevnes, tuli osa mehi tagasi,” meenutas kolonel Väli.

Tookord Paidest koosolekult naastes korraldas Neeme Väli Roosna-Alliku sovhoosi klubis 14. aprillil 1990 koosoleku, kuhu kogunes 43 inimest. Päevakorras oli ainult küsimus – Järva Kodukaitse üksuse loomise võimalikkusest Roosna-Alliku sovhoosis.

Enn Jalak tegi ülevaate Eesti Vabariigi alguspäevil loodud omakaitsest, millest kujunes hiljem  välja Kaitseliit. Koosolekul külalisena viibinud Järva Kodukaitse Maleva juhatuse liige, hilisem juht Villem Kelgo selgitas lähemalt Kodukaitse eesmärke, malevlaste õigusi ja kohustusi. Kuid Kodukaitse Maleva põhikiri jättis kohalviibijatel meelest soovida - „selles oli täiesti mööda mindud riigikaitsest ja sellekohasest väljaõppest. Põhitähelepanu on pööratud korra kaitsmisele ja miilitsatöötajate abistamisele korra loomisel. Lause põhikirjas, et Kodukaitse liige võib omada relva vastavalt kehtivale seadusele, välistab täielikult relvakandmise õiguse. Liialt palju meenutavad Kodukaitse liikme kohustused rahvamalevlase omi”.

Neeme Väli tegi ettepaneku Kodukaitse asemel taastada Roosna-Alliku Kaitseliidu kompanii. Ettepanek võeti ühel häälel vastu ja otsustati tunnustada muutmatul kujul Kaitseliidu 1931. aasta põhikrija. Kompanii pealikuks valiti Neeme Väli. Moodustati Viisu (pealik Enn Jalak), Alliku (Heldur Rausberg) ja Mäe-Valasti (Andres Uuk) rühm.

Samas pandi pealikele kohustus alustada väljaõppe korraldamist. Esimesena plaaniti korraldada enesekaitsekursused. Iga rühma mureks jäi muretseda endale relvad. Roosna-Alliku Kaitseliidu komanii sisseastumismaksuks kehtestati 10 rubla. Protokolli iga lause on sõnastatud nii, et sellest õhkub tegutsemise vaimustust ja tehatahtmise kärsitust.

Kaitseliit oli 14. aprillil 1990 Järvamaal taastatud ja seda loetaksegi KL Järva Maleva taasasutamise päevaks.

Tänu Paides Kodukaitse asutamise koosolekul sõlmitud tutvustele ERSP liikmetega õnnestus Neeme Välil hankida Kaitseliidu 1931. aasta põhikiri, mida hakati meeste seas levitama. Ta kinnitas, et just sel ajal omandas ta masinakirjaoskuse, sest paljundas KL põhikirja trükimasinal neil öödel, kui oli kaitseliitlasena Roosna-Alliku sovhoosi kassaruumi valves. „Une peletamiseks ja muidugi ka seetõttu, et oli vaja, trükkisin öö läbi põhikirja. Ikka läbi kopeerpaberi, et oleks mida jagada.”

Rahva initsiatiiv ja algatus oli tugev ning mehed tulid tegevusega hooga kaasa. „Algusest peale oli meestele selge, et Kaitseliit on riigikaitseline, mitte korrakaitseline struktuur. Ja kuigi esimestel aastatel tehti ka korrakaitselisi asju, mis olid tingitud selle aja olukorrast, ei olnud see kunagi kaitseliitlaste silmis see, mis on meie peamine eesmärk, vaid valmistuti selgelt riigi sõjaliseks kaitseks,” meenutas kolonel Väli.

Väljavõte raamatust „Eesti eest! Pilguheit kaitseliidu lähiminevikku 1988-2008”